I'M BACK, BITCHES! Tõsiselt. Apparently, mul on bipolaarne häire ja selle tõttu olen koguaeg olnud on-off seisus. Ei, mitte sesmõttes, et "ma mõtlen, et mul on selline asi, sest ma ei suuda ära otsustada, kas osta iPhone 4S või 5."
Sain rohud peale. See taguv ja konstantne viha on kadunud, ma suudan mõelda normaalselt, ilma et iga fakin hetk meenuks mingi asi minevikust, mis mu paneb päevadeks kassima. Psühhoosiseisundid on ka kadund. Noh, et kujutan igast paska ette ja arvan, et kõik on PÄRIS-PÄRISELT. Seda pole enam. Motherfuckin' awesome. Viimati tundsin end nii, um... Ammu. Väga, kuradi, ammu.
Põhimõte on selles tegelt, et mu seisundist tingitult olen vastu võtnud väga rumalaid ja valesid otsuseid ääretult tihti. Paranoia ja psühhoos muutsid mu valikud, sõnad ja teod ülemäära idiootseteks, halbadeks ja õelateks.
A nüüd on aeg kõik tasa teha. YO!
...
Seda ma arvasin ca pool aastat tagasi, arvates, et ehk muutub miskit. Miski ei muutu. Ma olen sama sassis kui varem, a selle vahega, et ma teadvustan seda. Halb on. Paha on. Tablette peab närima.
Kui ei näri, tulevad sümptomid tagasi. A tablakatel on kõrvaltoimed.
Südame...
Wait for it...
Arütmia.
Ma olen ärganud mitu ööd üles südame tagumise peale. Ei saa aru, kas on paranoia või real deal. Võib-olla saab (peab) raviskeemi muuta.
A inimesed on sellegipoolest utterly debiilikud. Hiljem - järgmises postis seletan.
